Leader lugu.Heast brändingust, ajaloost ja keele-vimkadest Liimalas

Seekordne Virumaa Koostöökogu artikkel valmis piirkonnas hetkel vaieldamatult kõige enam sahinaid ja põnevust tekitanud ettevõtmise ühe eestvedaja Hannes Prits’iga.  Juba avatud Tulivee Rannarestoran ja valmimisjärgus külastuskeskus ootab kõiki huvilisi Liimalas. Mida põnevat Hannesel ja tema vennal Heigol, kes üheskoos seal asja ajavad, hetkel käsil on, sellest Hannesega vestlesimegi.

Olete piirkonnas üsna jõuliselt alustanud. Milles edu saladus peitub?

No päriselt alustasime juba 2012. aastal Trogar OÜ asutamisest ja sealt edasi tuli 2015 jahisadam. Arvan, et peamine on see, et meil on väga tugev võrgustik – kontaktid erinevates valdkondades on meid palju aidanud. Paljud asjad on leidnud lahenduse kuidagi iseenesest, tänu võrgustikule. Ja muidugi see, et alustasime oma asjaga pigem brändingust. Mõtlesime algul välja kontseptsiooni, selle, kuhu tahame jõuda panime üldpildi paika ja siis hakkasime tegutsema. Detailideni päris läbi ei mõelnud, aga siht, kuhu jõuda, oli silme ees. Kasvõi meie ettevõtte nimi – Trogar OÜ. Pirtutrokari on otsetõlkes soome keelest salapiirituse vedaja.

Mis hetkel Tulivee kompleksis kõige päevakohasem on?

Ehitus. Ikka ehitus. Kõik, mis plaanis on olnud, tuleb ju valmis saada. Ja kogu võhm ja aur lähebki praegusel hetkel sinna.

Mida ettevõtlusest piirkonnas üldiselt arvate? Kas tasub ära?

Ikka tasub. Kuigi teenindusvaldkonnas siinkandis päris miljoneid ei teeni. Aga meie põhimõte on, et kohalikult tasandilt edasi tuleb ka mõelda. Me oleme algusest peale mitte ainult kogukonnale keskendunud olnud, vaid tervele Eestile. See on ka ehk üks edu võti. Meie klient on heas mõttes ja ülekantud tähenduses sageli nn Tallinna inimene – harjunud tarbima toitu ja kultuuri ka väljaspool kodu. Aga tänaseks näeme, et piirkonnas ja kogukonnas on meie sihtgrupp täitsa olemas. Ja muidugi see, et info meie kohta levib, toob ka möödasõitjaid meile.

Mida Virumaa Südame koostöövõrgustikust arvate? Tundub kasulik ettevõtmine?

Meile on kasu toonud küll. Turundust peabki koos tegema, mitte igaüks omaette, nii päris ei toimi. Ettevõtjad võiksid selles osas minu hinnangul ka ise veel rohkem aktiivsed olla, et ennast nähtavaks teha. Piirkonnale ainult kasulik.

Aga kuidas konkreetselt teie turundusega on? Teete ise? „Keeldudest kangemad elamused“ on väga intrigeeriv slogan.

See konkreetne slogan on jah meie enda töö. Mul on selline filosoofia, mida ma ka oma pojale hiljuti tutvustasin, et IBM ja Apple on küll kenad erandid oma juhtidega, kes ülikooli pooleli jätsid, aga reegel on ikkagi see, et mingid teadmised aitavad sind elus paremini edasi. Ja turundusteooria tundmine on selles konkreetses aspektis meie ettevõtmise juures kõvasti kaasa aidanud kindlasti. Mõned asjad võiksid teoorias selged olla, siis mõjub ka praktikas paremini.

Kuidas töötajatega on? Kas tööjõudu piirkonnas on?

Seda on meie käest palju küsitud. Meil on 12 töötajat hetkeseisuga ja kõik on kohalikud. Eks see kajastub ka organisatsioonikultuuris ja viisis, kuidas oma töötajaid kohtled. Järjekorda meil ukse taga just ei ole, aga tunneme ennast kindlalt. Kui keskus valmis saab, siis usun, et saame ka hakkama ja leiame meeskonna. Meil on selline loogika, et iga ametikoht on oluline ja peab olema mehitatud proffidega. Seega ka uute inimeste palkamisel räägime kõik meeskonnaga läbi.

Kas oskate ka välja tuua midagi, mis ettevõtjana piirkonnas kõige keerulisem on?

Kas just keerulisem aga… Mulle isiklikult tundub, et ettevõtlikku vaimu üldiselt on vähe. Madal ettevõtluse protsent iseloomustab meie piirkonda. Mujal Eestis ringi sõites on väikeettevõtteid ikka minu meelest rohkem – Lõuna-Eestis, sealt ringiga Pärnu poole sõita. Majandusteooria seisukohalt on see loogiline – traditsiooniliselt inimesed tööstuspiirkonnas on harjunud töötama tehastes ja ettevõtluseks nagu aega ei jäägi. Me oleme ju pikka aega olnud puhas tööstuspiirkond. Aga eks ajaga see muutub.

Olete saanud oma ettevõtluse arendamiseks EAS-ilt üsna suure rahastuse. Mida selle rahaga plaanis on teha?

No kogu projekti ehk kompleksi välja ehitamise maksumus on oluliselt suurem, kui meie toetus-summad. Aga konkreetselt… No tuleb vaatetorn, mis on üsna muljetavaldav – 15 m kõrgune. Endine piirivalve torn siinmail oli 12 m. L-kujuline peahoone ca 600 m², mille ühes tiivas on siis muuseum ja teises hotell. Siis tuleb katusega välilava, et ka kohati kasinas Eesti suves oleks talutav kultuuri nautida väiksema vaevaga, kui väliüritustel kehvema ilmaga meil tavaks. Et tahaks niipidi, et ei peaks purjetades õhemaid riideid selga panema, kui teatrietendust nautides.

Olete taotlenud tegevuste ellu viimiseks ka Leader’ilt raha. Kuidas kogemused on ja kas kaalute ka edaspidi?

Protsess oli lihtne, hilisem raporteerimine on pigem keeruline. EASiga on selles osas lihtsam. Aga abiks oli kindlasti ja vajadusel tuleme ka edaspidi.

Mis teil senini Tulivees toimunud on? Ja mis puhkudel inimesed teie juurde tee võiks leida?

Läinud suve suurüritus oli kindlasti Muinastulede öö, mida koos kohaliku omavalitsusega korraldasime. Erinevatel hinnangutel käis läbi ca 4500 külalist, mis piirkonna mõistes on üsna muljetavaldav. Erinevad teatrietendused on meie juurde jõudnud ka mitmel korral. Head muusikat naudime ise ja kutsume ka teisi kuulama. Näiteks Ines käis meil külas. Aga muidu ootame enda juurde pulmalisi, juubilare ja üldse seltskondi, kes soovivad mõnusalt aega veeta, head toitu nautida ja häid emotsioone kogeda. Meil on võimalus ehedale kalatraalerile rajatud sauna rentida, pakume jahisõidu võimalust. Tagasiside on senini olnud väga hea. Inimesed on rahul personaalsuse, paindlikkuse ja mitmekesisusega.  Pulmad, juubel ja matused on need kolm üritust, mille jaoks inimene on valmis oma eluaja jooksul nii-öelda raha välja käima. Ja seejuures peied on see valdkonda, mille osas näeme, et kohalike pakkujate turg on üsna täis. Eks me siis keskendume neile teisele kahele. Tulevaks suveks eriürituste osas juba läbirääkimised käivad, aga kuna alles käivad, siis veel nendest täpsemalt ei räägi.

Heast toidust lugu pidajad tunnevad kindlasti huvi, kas restorani menüü tooraine on kohalikku päritolu. Jagub üldse menüü tarbeks kohalikku ainest piirkonnas?

Niipalju kui võimalik, ikka jaa. No õunamahla saame Mihklilt Talupoest,  sealiha Sigwarist, leib ja leivaretsept on meil enda omad. Kala niipalju kui võimalik, sõltub hooajast. Kohalikuna võtame meie ikka tervet Virumaad – Rakvere on meie jaoks samasugune tõmbekeskus, kui Jõhvi ja tarnijaid on ka sealtpoolt.

Kuidas tundub, mida kogukonnale oma ettevõtmisega andnud olete?

No peamine, mida me anda tahaksime, on võib-olla see ajaloo säilitamine. Ja piirkonnale laiemalt… Ehk see üleriiklik mõõde. Me selles mõttes vaatame alt üles ja vaimustusega Kiviõli Seikluskeskuse poistele, kes on samuti algusest peale suurelt mõelnud ja Kiviõli või ka Ida-Virumaa laiemalt, mis varasemalt oli tuntud ainult tossavate korstnate poolest, pannud Eesti turismikaardile heas mõttes. See on see, mida ka meie oma ettevõtmisega tahaksime saavutada ja kuhu pürgime ja natuke oleme ka jõudnud. Juurtelt ida-virulasena ma tahangi, et kogu Eesti teaks, et siin on muud ka kui narkomaanid ja suitsev tööstus. Me oleme üldse minu meelest kõige mitmekihilisem maakond ehk Eestis – meil on puhast põlismetsa Alutagusel hoolimata paljuräägitud raietest; meil on Narva, kes oma nägu; meil on rannapiirkond, mis on täiesti oma nägu. Muusika- ja teatrikultuuri on. Igaühele oma.

Koostööpartnereid, tänu kellele saate edukalt toimetatud, tahate välja tuua?

Muidugi. Meremuuseum, Rannarahva Muuseum. Oleme saanud viimasel ajal koostöös nendega muuseumis avatava ekspositsiooni jaoks just esemelisi väga huvitavaid asju. Ja eelmise küsimusega haakub ehk see, et info meie tegemiste kohta on levima läinud ka kohalikus kogukonnas ja siinkohal kasutakski võimalust ja kutsuks üles just kohalikku kogukonda panustama samuti meie piirkonna ajaloo säilitamiseks huvi korral kaasa aitama. Kuna oleme eraettevõte, siis lähtume loogikast, et igal asjal on väärtus ja meie ekspositsioon tähendab ka meile väljaminekuid ning oleme sellega arvestanud. Julgustamegi just kohalikke meie muuseumi jaoks nii esemelisi väärtuseid kui pärimust jagama, et talletada oma perekonna lugu. Tahaksime, et piirkonna lugu säiliks. Ja seda kokku panna on koos just kõige õigem. Iga infokild on meie jaoks väärtuslik ja oluline. Viimane idee on meil näiteks selline,  et võrgukorgid või võrgukäbid, kus neid kuidas nimetatakse, sellised korgist asjandused, mis võrku vee peal hoidsid, võiksid jõuda omaette kollektsiooni. Neil oli igal peal oma pere või piirkonna märk ja kui oleks selline kogum, oleks ju tore. Üks on meil juba olemas ka, nii et algus on tehtud, aga võiks mõni veel ju juurde tekkida.

Seda küsimust kuulete ilmselt peatselt valmiva keskuse intervjuudes korduvalt, aga me küsime ikkagi ka – salapiiritus ja pereturism? Kuidas seote ja kuidas küsijatele põhjendate?

(Naerab) Eks on ette tulnud ka seda küsimust juba jah. Aga eks me seda kuvandit oma koostööpartneritega praegu loomegi ja läbi mõtleme. Vaata, sellega on nii, et ajalooline mälu on ühest küljest visa tuhmuma ja teisest küljest väga suhteline. Salakaubandus on ju iseenesest kriminaalne tegevus. Aga Põhja-Eesti Tallinna-poolsema rannarahva salakauba artiklid olid mingil hetkel ju ka apelsinid, tikud ja kohv. Aga ma usun küll, et ka pered leiavad meie juurest seda, mida vaja. Lõppeks on see ju osake meie ajaloost. Ka metsavendlus oli ühtede jaoks barbaarne kõrilõikajalik tegevus ja teistele aus heroiseeritud vabadusvõitlus. Tõde on kusagil vahepeal.

Mis ettevõtjana kõige enam heameelt teeb?

No… tuleb tunnistada, et ikka tunnustus ja positiivne tagasiside. Restorani kohapealt on nii, et White Guide oli algusest peale meie eesmärk. Aga Hõbelusikas oli boonuseks. Kuni viimase hetkeni ei tahtnud hästi uskuda, nominatsioon ise oli juba meie jaoks kõva sõna. Ja see, et meie tegemistesse usutakse ja kui öeldaksegi, et ägedat asja teete.

Mõnikord on ettevõtja olla ka üsna närvesööv. Millest jaksu ammutate ja kuidas ennast maha laete?

Mul on imeline pere – naine, kelle plaanin Tallinnast siia tagasi meelitada lähiajal ja kolm vahvat last. Lugeda meeldib, skandinaavia kirjandus kõnetab väga. Just leidsin ühe Norra krimikirjaniku enda jaoks, Silver Anniko „Rusikad“ lugesin uuesti läbi. Veesport meeldib meie perele, purjetamine. Surfamine ka, kuigi sellega on siinkandis kehvem lugu. Ja hiljuti sai minust ka ühe vana maja omanik – vana piirivalve kordoni hoone. Hakkan seda taastama. Palju vaba aega olengi viimasel aastal sinna pühendanud. Eile värvisin ja lihvisin seal. Süüa teen ka õhtuti hea meelega. Valikuvõimalusi on.

Soovitused neile, kes oma ettevõtlusega veel alustanud pole, aga millega võiks alustava ettevõtjana kindlasti arvestada?

See on hea küsimus, sest pean noortele veebruaris inspiratsioonipäeval sellest just rääkima minema, aga ei ole jõudnud veel palju ettevalmistusi teha. Aga las ma mõtlen… Ei tohi karta suurelt mõelda ja ei tohi karta suuri numbreid. Ei tasu illusioone luua, realistlikult tegutseda on oluline. Ja nagu öeldakse – where there’s a will, there’s a way.

45 minutit Hannesega möödus lennates. Loodame, et suutsime põnevast vestlusest peamise välja noppida ja veenda lugejaid, et kui veel ei ole Tuliveesse jõudnud, siis asja on sinna minekuks küll ja veel ning kuigi kogu kompleks on veel valmimisjärgus, siis külalisi restoranis võtavad nad juba praegu vastu aastaringselt, seega asugem nädalavahetuseks plaane tegema. Ja enne kui sammud Liimala poole seate, rääkige oma abikaasa, sugulase või vanaisaga – ehk saate külakostiks mõne vahva loo vanadest aegadest ja piirituseveost kaasa võtta, et oma perekonna lugu valmiva muuseumi tarbeks ajalukku talletada.

www.tulivee.ee

FB: Purtse Jahisadam

Tel: +372 505 8695

 

MTÜ Virumaa Koostöökogu